Aega läheb, aga asja ei saa.

detsember 9, 2009

Üks selline lahe lugu veel – selle pärast ma paningui ühele kirjutisele pealkirjaks Gotan Project kicking ass in Buenos Aires.

Tegelikult ma nõustun ühe mõttega, mida ma lugesin Paul Theraux raamatust “The Old Patagonian Express”. Et rännumees tunneb ennast kõige paremini sellises kohas, kus valitseb kaos ja segadus, sest seal sulandub ta paremini sisse ja on võõras nagu kõik teisedki. Kui sa oled linnas, kus elu veereb omasoodu ja inimesed ajavad omi asju – ostavad tolmuimejat, peavad ärilõunat, toovad lapsi lasteaiast koju – siis tunned ennast seal võõrana, süsteemivälisena, üleliigsena. Sest sinul sarnaseid toimetusi teha ei tule ja kaua sa neid “suuri kive” ja kirikuid ikka vaatad. Võib-olla just seetõttu mulle meeldivadki eelkõige sellised metsikumad urkad Peruus. Seal ma küll eristun kindlasti rohkem teistest (Buenos Aireses ei saa keegi aru, et sa välismaalane oled, kui sa käid tänaval nt. teksades, mitte lühikeste pükste või matkasaabastega), aga võib-olla just see “kaos”, korrapärase elurütmi ja rutiini puudumine on see, mis ühendab ja sulandab rändaja ümbritsevasse.

Seda ma kirjutan siia praegu lihtsalt muu mõtte puudusel. Üldiselt ma olen ikka proovinud kirjutamisel rohkem rõhku panna mind ümbritsevale, teistele inimestele ja nähtustele, mitte kirjutada siin lakkamatuid maastiku- ja tundekirjeldusi, kuidas “punapäike mängleva kergusega ookeanisügavustesse sukeldub ja mind ümbritsevatest vikerkaarevärvidest hiilib tasapisi hinge sume ja seiklusi täis suveöö”. Pisar. Ma ikka loodan, et see blogi ei liigitu sellesse kategooriasse, mille kohta Mart Juur kokkuvõtvalt ütles, et “Eesti tüdruk läheb 3 eurot taskus Euroopasse, kohtub seal huvitavate inimestega ning avastab iseenda”.

Mõned klõpsud siis Buenos Airesest. Üks pilt ütleb ikka rohkem kui tuhat sõna. PS. Neli esimest pilti on Peruust veel, miskipärast jäid nad mu eelmisest postitusest välja. Ja kui päris päris aus olla, siis osad pildid on tehtud eelmisel aastal. Seda on eriti näha juba soengute erinevusest :op

Advertisements

Vohh.

detsember 4, 2009

Filmidega kiskus ikkagi natuke viltu – sel ajal kui kõik PÖFFi vaatavad, vaatasin mina Saag VI-te. Ei no tule taevas appi. See oli tegelikult veel isegi vaadatav, aga New Moon (mis pidi vist mingi kultuseteema olema?) oli nii igav, et jäin magama. Nii et filmide teemal ma rohkem sõna ei võta.

Aga Manu Chao kontsert oli. Tõeliselt vahva. Ta on mulle kogu aeg meeldinud tegelikult. Live oli muide oluliselt rajum kui ta lood muidu plaadi peal on. Ja AC/DC annab 3 kontserti, aga kõik on ammuilma välja müüdud. Kuskilt kuldsest börsist oleks saanud pileteid osta tegelikult, aga see on väheke kahtlane värk, kui ei tea, milline see õige pilet välja peab nägema. Kui nad juba valeraha tegemisega suhteliselt hästi hakkama saavad, siis ma usun, et kontserdipiletiga ei ole mingit probleemi.

Siis oleme veel käinud mingil 50-60-ndate muusikaõhtul ühes lounge’s ja veel mingil indie-muusika kontserdil kusagil von krahli-taolises baaris. Mõlemad olid väga tasemel asjad. Siin ikka leiab midagi 7 päeva nädalas, kui otsida.

Aga transport on raskendatud – mingid poliitilised demonstratsioonid on kogu aeg, iga päev mitu tükki, ja siis on pooled tänavad kinni. Politsei topib võrkaedu üles ja veekahurid on kogu aeg valmis. Rahvas mässab ikka siin veel rohkem kui Peruus – kui ikka miski ei meeldi, tullakse tõrvikutega tänavatele. Lahe.

november 25, 2009

Esmaspäeval käisime ühes angaaridest tehtud kultuuritehases vaatamas “Bomba del Tiempo’t”. See on selline 17 trummarist koosnev kollektiiv, kes juba 3 aastat igal esmaspäeval samas kohas showd teeb. Mulle Mancoras juba üks Buenos Airese tüüp soovitas seda kindlasti vaatama minna, et tema olla käinud iga nädal kogu aeg. Niisiis ootused olid kõrged. Aga tegelikult ma teadsin juba enne, et mulle AINULT trummidega tehtud muusika eriti ei istu. Ikka on tore, kui mõni muu pill ka on. Tegelikult oli pidu muidugi vägev, aga päris transsi ei viinud, erinevalt paljudest kohalikest. Muidugi selles võis ka oma osa olla asjaolul, et igal pool tehti nii palju naljasuitsu, et õhk oli sinine. Ma võtsin plastmasstopsis õlu, mis oli liitrine. Eestis mõnitatakse Kannu pubi ja teisi selliseid kõrtse, kus fliisimehed liitriseid õllesi joovad ja siis vetsujärjekorra ja ilma hammasteta naiste pärast kaklevad, aga siin on kõik õlled liitrised. Ja klaaspudelites, mis on seega samuti liitrised.

ja taksojuht tagasi oli täielik metalist. Pikkade juustega, kuulas kõvasti hevi ja viskas tukka sõidu ajal, ja spidomeetri nö. nullpunkt oli tal keeratud saja peale. Ehk siis seier sinise tabloo taustal näitas vanalinna munakivide vahel stabiilselt 130-140. Äss värk!

Tegelikult enamus selliseid pikkade juustega tänavahipisid, kes siin Buenos Aireses omale pesa on teinud, teenivad leiba rohkemal või vähemal määral kerjamisega. Sest tegelikult milleks muuks saab nimetada seda, kui sinu kunstianne piirdub sellega, et taod plekist lusikatele naaskliga nägusid pähe. Nojah, mõned teevad ikka väga ilusaid asju ka, aga kui oled seda stuffi juba piisavalt palju näinud ja uurinud, siis leiad, et enamik asju on ikka väga sarnased ja fantaasiavaesed. Ja siis üritavad turistidega jutu peale saada, et nood jutu lõpuks piinlikkusest ikka midagi ostaksid. Peruu käsitöö on ikka palju rohkem tasemel.

Ja juba teist aastat olen ma PÖFF-i ajal Argentinas. No eks ma üritan seda siin võimaluste piires tagasi teha. Eelmisel aastal vaatasin justvalminud Che el Argentino’t Benicio del Toroga, ja nüüd olen ka paar korda kinos käinud. Aga miks ma seda üldse räägin, on see, et ma nägin superhead filmi, mis on erand selles reeglis, et Hollywoodi filmid reeglina ei kõlba. See on, ma arvan, Eestis ka kinodes. James Gray “2 Lovers”, peaosades Joaquin Phoenix ja Gwyneth Paltrow. Super filmielamus. Siis vaatasin veel New Moon’i, mis oli nii igav, et jäin magama.

Sellised väikesed toimetamised. Päeval tegelen reisi-riisöötšiga ja uurin Argentina sisetranspordi hindu ja majutusi jne. nii et ehk saab varsti programmi paika. Varsti tuleb jälle minna suurt lihatükki sööma. Ei no täitsa lõpp – võtab pool steiki ja see on kindlasti oluliselt suurem, kui Eestis terve. Et võiks ju teha keegi Eestisse ÕIGE Agentina restorani, õigete portsudega. Aga ju siis läheksid hinnad liiga kalliks, kõrbes ikka vesi maksab ja ma täitsa usun, et Argentina bife on Eestis oluliselt kallim. Aga tegelikult kui minu käest küsida, siis ma teeks selle restorani hoopis Peruusse – seal näiteks müüakse mõnes kohalikele rikkuritele mõeldud kaubanduskeskuses mingit sisefileed 400 sol-i (mis on mingi 1500 krooni) kilo!!! No tule jumal appi, kui peen saab üks kilepakendis liha olla? Aga ju siis keegi ostab. Muidugi, ma loodan, et sellel lihal ei olnud midagi pistmist nende teiste Peruu vembumeestega, kes Eesti uudistestki läbi käisid, ja kelle äri seisnes selles, et nad tapsid ära ca. 50 inimest, et nende keharasv kosmeetikatööstusele müüa. Fuhh. Samas – süüdistada tuleb ikkagi ostjat, mitte müüjat. Kus leidub ostja, seal leidub alati ka müüja. Ei saa süüdistada Beleni turumüüjat, kellel on ahv puuris või ripub jaaguarinahk seinal. Kui valged neid asju ei ostaks, siis ta neid jaaguare ka ei laseks.

Sellised väikesed lood ja tegemised. Aga piltide puudumisel vaadake, kes viitsib, seda laulu – Fidel Nadal “International Love”. Ma ei tea, kas see on tegelikult ka hea laul, aga minul kummitab küll hullupööra. Selline naljakas.

Ahjaa. Päisepilt on tehtud eelmisel aastal restoranis Desnivel. See suur grill on kohe välisukse juures. Väga hea, populaarne ja soodne.

Gotan Project kicking ass in Buenos Aires!

november 22, 2009

Ehehhee ja piraki. Peaaegu kaks kuud ei ole kirjutanud, aga see on tingitud sellest, et mul lihtsalt ei olnud aega. Aga nüüd on jälle aega küll, ja istung jätkub, härrad vannutatud mehed, nagu tavatses öelda Ostap Bender. Käed ja jalad olid tegemisi täis, sest et mul käis üksteise järel 2 gruppi, kumbki 3 nädalat. Mis oli samuti väga lõbus aeg. Eks need blogi kirjutamised-piltide laadimised ju tegelikult toimuvadki nendel hetkedel, kui midagi muud targemat parasjagu teha ei ole. Ehk siis nüüd ja praegu.

Ma jätan tegelikult praegu selle osa vahele, kus me gruppidega metsas käisime, Machu Picchul mäkke ronisime ja Huacachina kõrbes bagidega rallitasime  ning alustan siit, Buenos Airesest. Buenos Aires on minu lemmik-suurlinn. St. suurlinnad mulle üldiselt ei meeldi, ja kuigi Limas on mingi oma mojo, mis omamoodi tõmbab, saab mul sellest ka alati mingi 3-4 päevaga villand.

Aga Buenos Aireses on küll midagi, mis mind siia tagasi kutsus. Kuigi see on üldiselt räpane, vastikult suur ja kohati ka üsna ohtlik linn, on siin ikkagi väga hea olla. Selle veidi enam kui 2 nädala jooksul, mis me siin plaanime olla, püüame sisustada võimalikult kultuurselt. Igal õhtul toimuvad erinevad muusikaüritused ja muud performance’id. Kui ülikond kusagilt võtta oleks, siis läheks isegi klassikalisesse teatrisse. Kuigi Eestis olen küll juba näinud piisavalt teksades teatripublikut, siis siin kombekamates kohtades see ikka ei sobi. Üldse hakkab siin kesklinnas oluliselt rohkem ülikondades tegelasi silma kui nii mõneski Euroopa pealinnas, mida mul on olnud õnn külastada. See toob peale natukene sellist tsivilisatsiooni-tunnet, millest tegelikult Iquitoses, ja isegi Limas, natuke puudust tunned. Samas elavad jälle sealsamas kesklinnas mingit tüübid madratsite peal varikatuste all keset tänavat, kes tulevad sult käsolevat poolikut limpsipurki pommima ega lase unustada, kus mandril sa ikkagi viibid.

Ja liha… mmmm. Ma olen üritanud ikka endas selgusele jõuda, et kumb on ikkagi parem – kas Peruu ceviche või Argentina loomaliha. Kumbagi väljaspool konkreetset riiki ei saa. See liha on siin nii pehme ja mahlane, et söö või lusikaga. Ja midagi imelikku ei ole ka selles, et võtad isegi lõunasöögiks suure käntsaka loomaliha ja siis kannutäie punast veini kõrvale. Sest kõik teised teevad ümberringi samamoodi. (Peruus, muide, juuakse üsna vähe ja alkoholi kantakse veel vähem). Eelmisel aastal ma võtsin siin 5 nädalaga 6 kilo juurde – ma üritan nüüd 2 nädalaga sama, selle eelisega, et söön suure tüki liha nii lõunaks kui õhtuks.

Ühesõnaga, lahedate odavate restoranide, igasuguste levikate ja muude grungede baaride ning kultuuritehaste kontsentratsioon on siin kindlasti kõige suurem kõigist kohtadest, kus ma kunagi käinud olen. Jõudumööda siis katsume neist mingi osa läbi käia ja nagu öeldud, nüüd on taas aega kirjutada ka. Ja kuivõrd hostelis on ka mingi elusuur baar ja tuba täpselt selle taga, nii et akna all inimesed sumisevad poole ööni, ei ole niikuinii võimalik õhtul väga vara magama minna.

Aga siia alla ma panen mõned viimase 2 kuu jooksul tehtud plõksud.

september 29, 2009

Nii-nii. Aega on nüüd palju läinud ja asja on ikka ka saanud. Mancorast käisin 3 päeva järjest suure ameerika autoga mööda Panamericanat Talaras gruppide lennupileteid ajamas, see on siis poolteist tundi sinna ja poolteist tagasi, ja auto ise oli jube lahe. 32 aastat vana Dodge Monaco. 6-liitrine diiselmootor ja manuaalkäigukast oli teisele kuidagi vahele puugitud ja kõikus nagu laev, ja süütevõti kukkus iga poole tunni tagant põrandale. Arvestades seda kiirust, millega Alberto alati seda otsima hakkas, järeldan ma, et oli olemas reaalne oht, et rool läheb lukku. Kahjuks mul ei olegi väljast ühtegi pilti sellest autost, aga seest on selline:

DSC_0573

Eriline äss, kas pole?

Ja siis tegime veel Mancoras natuke pidu, millest paar viisakamat pilti on sellised:

DSC_0394

DSC_0401

CSC_0462

Aga seejärel tulid Ditmann ja Mann ja läksime kõik neljakesi Chachapoyasesse, see on linn juba peaaegu teisel pool Ande. Suuri kive saab seal vaadata nõrkemiseni. Üks kuulsamaid neist on Kuélap, mis ei ole põhimõtteliselt eriti kehvem kui Machu Picchu, aga selle vahega, et teda ei olegi veel täiesti välja kaevatud. Ja kuna Chachapoyas asub ikka sellest tavalisest turistiringist nii palju eemal ja põhjas, siis sinna eriti palju inimesi ei satu. Ta lihtsalt on nii kaugel Limast ja hoopis teises suunas. Aga mõned pildid riputan siia alla galeriisse, ja koht on tõepoolest muljetavaldav. Üldse on seal selliseid varemeid nii et ott-i-doo, osade nägemiseks peab 2 päeva läbi metsa matkama ja nad on täiesti džunglisse mattunud, ei ole seal mingeid kaevamisi läbi viidud ega midagi. Üks Kanada tüüp, kes seal käis, ütles, et leidis isegi keraamikakilde sealt. Ja suured linnad, ütleme mingi 50-60 maja vundamendid. Kõik nö. pre-Inca ehk siis chachapoyade kultuurist või veelgi vanemad. Kindlasti tahan millalgi tagasi sinna minna ja neid täitsa metsas asuvaid linnu näha.

Seal avastatakse neid muidugi juurde ka kogu aeg. Nagu ka muid asju. Nt. Gocta juga – see on maailma kõrguselt kolmas juga, 775 meetrit vist oli, ja avastati see alles 2006-ndal aastal!! Uskumatu. Kui juba selline asi selles kauges maanurgas kahe silma vahele jääb, siis kui palju seal veel neid vanu indiaanlaste linnu võib peidus olla… Indiana Jonesi värk.

Ja all nende rpunase ringiga piltide peal on näha Revash. Mäe sees. Me ronisime sinna täitsa juurde, aga sisse päris ei saanud, sest juba seal oli päris järsk ja meie teejuht-kitsekarjus ütles, et läheb ikka väga ohtlikuks. Vast kunagi raiutakse sinna ka teed vähe laiemaks. Igal juhul ta ütles, et seal midagi muud ei pidanud sees eriti olema, kui suur hunnik inimkonte. Ükski arheoloog pole neid viitsinud sealt kokku korjata ega kaardistada. Mingist teisest sellisest kohast, Laguna de los Condores, leiti 160 muumiat ja pandi Lambayeque muuseumisse klaasi taha välja. Ei ole needki kuskil konserveeritud ja vaakumis, vaid lihtsalt riiuli peal. Pilti ainult kahjuks seal teha ei tohtinud.

Nüüd olen Tarapotos ja õhtuks lendame juba kodusesse Iquitosesse. Siia tulek oli ka päris vahva, kuigi võttis jälle terve päeva. Lahe on vaadata, kuidas Andid tasapisi džungliks muutuvad. Siit saab tegelikult mööda maad ka Iquitosele, tuleb minna veel mõned tunnid Yurimaguasse ja sealt saab siis jälle laevaga 4-5 päeva allajõge. Aga meil ei ole nii palju aega, ja ma juba olen sellise laevaga sõitnud ja sellest ka kirjutanud. Küll jõuab.

Siit Tarapotost lõunas on ka tegelikult mingeid indiaanlaste linnu ja tundub, et mingit moodi saab neid ka organiseeritud tuuridega külastada. Aga ka kõige uuem Lonely Planet hoiatab, et siit lõunas algab tegelikult Peruu kõige suurem kokakasvatajate ja -töötlejate piirkond, mis ei allu mingisugusele riigipoolsele kontrollile, ja seetõttu ülimalt ohtlik. Nendel tegelastel ei ole üldse vaja sellist mainet, et seal turist toimetada võib, seetõttu võivad nad sinna ära eksinud tegelased rahulikult maha lüüa. Ei lähe, no te preocupes.

Galeriis kõigepealt Mancora hostel, siis Kuélap, Revash ja Yerbabuena turg.

¡Mancorá es la puta madre!

september 18, 2009

Terake Peruud on homme ja ülehomme Tallinna Lauluväljakul toimuval Maaema messil. Tarmo ja Herbert näitavad ja pakuvad muu hulgas amazonasest pärit ehteid, ja mitte ainult suuri sulgedest kroone, millega ainult metsas ja karnevalil saab ringi joosta, vaid ikka väga ilusaid ja kantavaid asju ka. Alpakavillast kaisukarud on ka väga pehmed ja praktilised. Igasuguseid muid asju on muidugi ka, mütse ja salle ja mida kõike . Nii et minge vaadake, siis ei ole missioon asjata ja äkki saan veel tükk aega siin õlut tinistada 🙂

Muid uudiseid mul praegu ei ole, peale selle, et olen tagasi Mancoras ja Point hostelis. Chiclayo suurte kivide ja püramiidide pilte ja juttu (kultuuri, ühesõnaga) ma kirjutan millalgi hiljem. Lihtsalt linn ise ei olnud suurem asi, ja üleeile õhtul läks terves kesklinnas elekter ära ja tagasi ei tulnudki. Võite ise arvata, mis tegelased kohe mööda tänavaid ringi hakkasid jooksma. Niisiis pidasin paremaks Mancorasse tagasi tulla, ja esmaspäeval tulevad Ditmann ja Mann külla, küll siis jõuab matkata ja rännata. Natuke töölainel ka, oktoobris ja novembris tulevad grupid, ja siselendude sebimine võtab aega ja närvi. Kõige suurem lennufirma LAN on teinud sellise vahva reegli siin, et kõik mittekodanikud maksavad igale lennupiletile 178 USA dollarit peale. Lihtsalt niisama. Jobumaksu. Neil on mingi “patriootlik” reklaamikampaania, et Peruu kodanikud saavad nüüd odavamalt lennata. Tegelikult on hinnad muidugi ikka samad, lihtsalt on see gringo-reegel. Ja meil on gruppidega ju 4 siselendu. Õnneks on olemas ka StarPeru. ¡Olé!

plakat 1

mitte midagi tegemine on aeganõudev töö.

september 15, 2009

Ma ei hakka seda päisepilti ära vahetama, sest esiteks on see minu meelest jube äge ja teiseks on Mancora ka surfiparadiis ja seetõttu teema nagu natuke kattub. Aga Bocasega võrreldes on Mancora ikka täitsa kõrb. Seal siis olingi nüüd kõik selle aja, hostelis otse ookeani kaldal. See on selline backeri-paradiis, baar ja mängud ja barbecue-d jne. Üks nendest kohtadest, kuhu tegelased, kes kuude kaupa bussidega ringi rännanud ja suuri kive vaadanud, kohe nädalaks-paariks paigale jäävad ja siis suurt midagi peale joomise ei tee. Kusjuures The Point on veel selline rahulik hostel, kus ikka mõnel õhtul vaadatakse DVD pealt filme või räägitakse niisama juttu. Aga linnas asub veel teine – Loki – kus on kokku 25 dorm’i, igaühes 6 voodit. Ja üsna tihti täis, ja IGAL õhtul raju pidu, nii et vaikust üldse ei ole. Kes nii suudab elada, mina ei tea, aga väga popp koht inglaste ja muude selliste tegelaste hulgas, kes ka võõral maal ikka pigem omasuguste seltskonda otsivad. Meie hosteli inglane, Samantha, 31 aastane õpetaja, vedas ka ühel ööl endale sealt Loki peolt mingi jorsi tuppa, aga jäi personalile vahele ja pidi jorsi pealt 60 sol-i trahvi maksma. Aga ise kommenteeris, et jorss oli olnud seda väärt.

Nädal aega põhimõtteliselt ei teinud mitte midagi, aga samas igav ka ei olnud, sest seltskond oli mõnus. Eriti lahedad olid brasiillased Mustafa ja Fernanda, aga Mustafal läks esmaspäeval mingi soolikas sees nii sõlme, et kohalikud arstid enam matsu lahti ei jaganud ja nad lendasid Limasse haiglasse. Mustafa töötas hosteli baaris, nii et ma loodan, et ta varsti on seal tagasi. Nüüd aga olen Chiclayos, sest vahepeal peab suuri kive ka vaatama. See on juba selline suurem linn. Varsti ehk Mancorasse tagasi veel mõneks ajaks, sest suured linnad tüütavad ära. Aga siin on selline ülipõnev ja elusuur turg, kus on ka mingite andmete järgi Peruu suurim šamaanisektsioon. Seal müüakse muu hulgas ka nt. kuivatatud oravaid ja iguaane, et kui kellelgi neid mingi nõiduse jaoks peaks vaja minema, siis ma võin tuua. Ja muidugi ka hallutsinogeene, San Pedro kaktus on igal sammul virnades ja saab ka pulbrilises ning vedelas olekus. Aga ma  olen päris kindel, et palju võikamaid asju saab ka leti alt, kui vastava ala mees (või naine) oled. Igast küüsi ja loomalooteid ja võib-olla mingeid inimese tükke ka, keegi kusagil mainis, et mingite nõiduste jaoks pidi vaja minema.

Ja kuna siin ümbruses on tohutu suured vanad inkade-eelsed tsivilisatsioonisäilmed, siis on siit leitud ka suurel hulgal esemeid, mida indiaanlased omastele hauda kaasa panid. Nt. ühel platool ainuüksi on ca. 100 000 lahtikaevatud hauda, sest hauröövlid on siin tegutsenud juba mitusada aastat. No põhimõtteliselt koloniseerimisest saadik. Seetõttu on just Chiclayo üks parimaid kohti illegaalseks antiigikaubanduseks. Üks tegelane näitas turuputka pimedas tagaruumis igasugused potikilde ja vilesid ja mingite kujude päid, ja keesid, mis kõik on pärit haudadest. Selle kraamiga lennujaamas vahele jääd, siis on ikka kõva trahv garanteeritud. Ega ma mingi ekspert ei ole, mõni asi on kindlasti võltsitud ka, aga selge on see, et see kraam siin liigub ja ükski arheoloogiapolitsei seda ei kontrolli. Iga väikseimgi külamuuseum on seda ju ka otsast otsani täis. Päris sünge on käes hoida 1000 aastat vana tekstiilist kotti,  millesarnaseid muidu oled ainult klaasi tagant harjunud nägema. Hindamatu väärtusega, eks ole, aga siin 400 sol-i (1500 krooni) esimese hooga, st. enne tingimist.

Ja šamaan pakkus välja, et hõõrub mind sealsamas turul putka taga meriseaga üle kere kõik kohad läbi. Et kui on haigused või halb energia sees, siis see läheb merisea sisse ja merisiga sureb ära. Ma ütlesin, et ma mõtlen selle peale. Hauast võetud kaelakeed ma endale ostma ei hakka, sest mine tea, mis mustad jõud sellega kaasa tulevad. Samas muidugi võiks enne kee osta ja siis šamaan hõõrub meriseaga üle kere ja võtab kõik pahad asjad jälle ära.

Aga siin all siis mõned pildid, alustades Guayaquil’ist Ecuadoris, jätkates Mancoraga (alates Peruu piiri pildist). Ceviche on endiselt lemmik ja põhjas on see veel levinum kui ülejäänud Peruus. Ah jaa, sellel teisel pildil lasen ma parajasti Guayaquil’is oma kingi puhastada. Tüüp tegutses nii kaua ja põhjalikult, et ma jõudsin lehe 2 korda läbi lugeda, ja siis kui vaatasin, et mis ta teinud oli, selgus, et … vend oli lihtsalt mu USAst 19 taala eest ostetud nahast papud valgeks värvinud! Mingi õlivärvi või muu sellisega. Läigivad küll mis hirmus nüüd, aga kui lähemalt vaatad, siis saad kohe aru, et on lihtsalt robustselt švammitükiga värvitud. Teine nädal jookseb, aga värv ikka kleepub. Ma arvan, et kui nad nüüd veel mustaks lähevad, siis enam kasutada ei kõlba. Kui just uuesti värvida ei lase.

Ja saigi paradiis otsa.

september 5, 2009

Üle kahe nädala Bocas del Toros läks nagu niuhti. Okei et üsna turistikas, aga selleks on ka põhjust. Ma tegelikult ei mõista üldse neid teatud osa kõvadest vendadest backpackeritest (keda kas siis hostelites kohatud või foorumitest loetud), kes ikka rõhutavad, et tahaks minna sinna-ja-sinna maale, aga igal juhul PÕHIMÕTTELISLT MITTE-turistikohtadesse. Põhimõtteliselt on ju nii, et igas riigis on teatud kohad, mis on rohkem vaatamist väärt, kui teised. Ja paraku nendes kohtades käib ka turiste. Ma nüüd ei taha öelda seda, et igas vaatamist väärivas kohas käib turiste, seda mitte, küll aga ei tähenda turistide rohkus kuidagi seda, et koht oleks jama just sellepärast.

Ja tegelikult ei ole Bocas ka nii turistikas midagi. Ainult Bocas Town ise, aga seal on ka oi-oi kui palju džunglit, indiaanlasi, täiesti inimtühje randu jne. Osadel saartel randuvad vahel öösiti Kolumbia narkovedajad, ja sinna ei soovitata ööseks laagrisse jääda. Too rahavs ei pidanud kõige sõbralikum olema. Ah jaa, see meie jahikapten David, kellega Kolumbiast Panamasse seilasime, rääkis küll igasuguseid lugusid sellest merenurgast. Et kui ikka paat kiiresti ja ühes suunas liigub, siis ikka võetakse maha. Ja kui midagi meres hulpimas näed, siis reeglina ikka korjad selle üles – keegi jahikapten oli leidnud suure koti savu, pool suure raha eest maha müünud ja poolt siis aasta otsa suitsetanud. Ja mingid külad on ranna ääres (neist vist oli kunagi ka kusagil FHM-s artikkel), kus kalameestel on kõigil tutikad võimsad päramootorid ja uued autod. Sest et tihti jääb ikka üht-teist võrku kinni, mis hamba alla ei sünni pista, küll aga ninasse. Need vennad pidid ka traficantedega kõva koostööd tegema, et annavad ikka kohe raadio või telefoniga teada, kui kusagil kopter või kaater silma hakkab. Panamal, muide, rannavalvet üldse ei ole. Isegi paberi peal vist mitte. Ja siis David rääkis veel, et ükskort tõi mingi mees talle Cartagena sadamas väikese musta karbikese. Et ole vunts, võta kaasa, ja viska kahe päeva pärast merre. Väike taskuraha ka teene eest, 3000 dollarit. Ju pahalised olid jälgimisseadme üles leidnud ja sokutasid mente “valedele jälgedele”. Igal juhul David oli keeldunud. Et kuidas sa ikka seletad politseile, et näe arvasin, et selline mõnus väike karbike, et sobib hästi kajutiseinale..

Eelmise teema jätkuks siis – kui ikka tahad ikka korralikku reggae-pidu saada, siis seda näed ikka ainult Bocas Townis, st. seal, kus on ka teisi inimesi. Mulle meeldis seal nii väga, et ma ei hakka isegi seda päisepilti kohe ära vahetama, kuigi nüüd olen juba otsapidi läbi Bogota hoopis Ecuadoris, sellises linnas nagu Guayaquil. Vot kellele ei meeldi ilusad ja mõnusad kohad ja teised turistid, need tulgu siia. Täielik shithole, väljaarvatud mõned üksikud kohad. Taksod on pooled meilegi tuttavad zhiguli null-viied, aga linna nad reod ei tunne ja tünga proovivad teha ikka kogu aeg, ja isegi hispaania keele valdamine ei päästa siin midagi. Bogota taksistid on siinsete kõrval ikka ontlikud ja ausad nagu soomlased. Võib-olla ma olen lihtsalt mingite eriliste fruktide otsa sattunud, aga iga taksosõit on siiani olnud ikka kõva närvidemäng. Ja teha pole siin üle poole päeva mitte midagi – promenaad ja vanalinn sai läbi kooserdatud ja see on ka kõik, kuigi vanalinnast sai päris mitu lahedat pilti, ja need riputan siia varsti. Tegelikult on Guayaquil ainult nö. vahepeatus ja Ecuador jääb teiseks korraks, siis kui on on raha ja aega ka Galapagose saartele minna. Enne peaks veel selle PADI kursuse ka läbima, Galapagos pidi sukeldumiseks ikka “numero uno” olema maailmas. Üks korealane rääkis, et nägi ikka neid vasarpea-haisid ja igasuguseid muid koledaid loomi kümnetekaupa.

Aga snorgeldamise avastasin küll Bocases. Ma ei tea, ma vist mainisin seda juba kusagil. Jube vahva on ikka nende korallide kohal hõljuda ja igasuguseid kummalisi kalu ja elukaid vaadata. Aa ja Bocasest veel, et see tädi, kes hotelli pidas ja hull oli, kellest ma kirjutasin, et lisaks kõigele luges ta ka sellist juba järgmise taseme kirjandust, et MIKS ikkagi kümned tuhanded tulnukad inimeste sekka on imbunud ja mida nad ikkagi tahavad. St. see küsimus oli juba enesestmõistetav, et need tulnukad meie seas on, see oli juba nö. “edasiarendus”. Ja autor väitis tagakaanel, et ta on viinud läbi hüpnoosi-intervjuu enam kui 700 UFO-de poolt röövitud ja tagasitoodud inimesega. Mitut UFO-de poolt röövitud inimest Sina tunned?

Lõpetuseks siis veel väike täiendus eelmisele postitusele – selles 12-ses toas hakkas seesama vanem kärss umbes kell 4 öösel hirmsal kombel oigama. Muudkui oigas ja oigas. Ma esiti mõtlesin, et äkki tal on pohmakas, aga samas nagu mingit öökimist ei olnud. Ja siis hakkas ta mööda põrandat ringi roomama pimedas toas. Ja ikka muudkui oigas. Tasapisi ärkasid kõik teised üles ja siis pandi tuli põlema ja siis me vaatasime seal 11-kesi naridelt tema peale alla, et hey dude, mis sa roomad seal põrandal niimoodi? Ma juba mõtlesin, et tal on mingi südameatakk äkki või midagi, sest sõna ta ka suust välja ei saanud. Aga ikkagi vist oli pohmakas. Ju siis vanadel meestel kaob see okserefleks ära.

Aga homme siis ehk juba otsapidi Peruus ja Mancoras. Siinne Ecuadori-Peruu piir pidi olema üks koledamaid terves Lõuna-Ameerikas ja ühtlasi juba siis vist ka kogu maailmas (kui just nüüd kriisikolded välja arvata). Et kahe piiri vahel on paar kilomeetrit tierra de nadie‘t ehk eikellegimaad, mis on üsna ära linnastunud, ja seal pidi elama ikka selline väga lõbus kaader. Et kui jala lähed sealt läbi, siis tehakse kindlasti tühjaks. Ja kui takso võtad, siis suure tõenäosusega viib ta sind kuhugi kõrvaltänavale, kus sind tehakse tühjaks. Ja kui veab, siis takso ainult jääb seisma poole peal, et nüüd maksad mulle 50 taala, muidu lähed siinsamas maha, ja seda sa ei taha, sest siis tehakse sind tühjaks. Aga sellest juba siis õige pea, kui kõik hästi läheb. Kas siis samast arvutist, või juba netikohvikust :o)

Ühistoas on 15 meest – hoirassaa ja pudel rummi!

september 1, 2009

Tegelikult on 12, ja mehed ja naised segamini. Ja pudel rummi asemel on pudel veini. See on vajalik selleks, et parem uni tuleks ja et 12 inimese lõhn 12 ruutmeetril öösel ära ei tapaks. Sest olen Panama Citys tagasi, ja homme on lend Bogotasse. Siin on ikka täielik segasummasuvila ja isegi paar mingit umbes 55-aastast USA kärssa on siia ära eksinud ning üritavad oma valgetes ilma varrukateta maikades hästi noortepärased välja näha. Minule jätavad nad igatahes jube kahtlase mulje.

Head meelt tahtsin avaldada ka seletamatu asjaolu üle, et eile, esimesel septembril oli mul 130 lugejat. Täielik rekord. Vaadake, et ma ülbeks ei lähe nüüd sellise publikunumbri peale, pärast hakkan veel samuti Evelin Ilvese varba kohta sõna võtma, mis Delfis tundub olevat lemmikteema. Muidu meenutab see mulle Švejk’ist polkovnik Schröderit, kes põdes podagrat ja kes armastas lõunalauas ikka rääkida, et kui tema suur varvas higistab, siis lõhnab see nagu hapuksläinud loomalihasupp.

Absolute makeover

august 28, 2009

Tänase päeva uudis on vaid see, et vahetasin päise pisut teemakohasemaks. Selle puhul siis ka taaskord mõned pildid päevasest ja öisest elust Bocas Townis.

PS. Paadiga neegri pildi puhul tasub tähelepanu pöörata vaevumärgatavale asjaolule, et ta aerutab saba ees, kuna paadil on nina puudu ja õiget pidi liikudes oleks oht põhja minna.

Sõber Yoni Iisraelist, kelle eesmärk oli Mondo Taitu baaris 100 õlut ära juua ja oma pilt seina peale saada, läks Costa Ricasse. Aga lubas tagasitulles vägitükki jätkata, sest kahe tema sõbra pilt juba on seal seina peal ja ega’s tema ei saa ju kehvem olla. Mõte on siis selles, et kogu oma siinoleku ajal pead ära jooma selles baaris 100 õlut. Selliseid nägusid on seal seina peal juba üksjagu. Mina sellest osa ei võta, aga baar ise on, nagu juba korduvalt öeldud, sünge.reggae1