Ja saigi paradiis otsa.

Üle kahe nädala Bocas del Toros läks nagu niuhti. Okei et üsna turistikas, aga selleks on ka põhjust. Ma tegelikult ei mõista üldse neid teatud osa kõvadest vendadest backpackeritest (keda kas siis hostelites kohatud või foorumitest loetud), kes ikka rõhutavad, et tahaks minna sinna-ja-sinna maale, aga igal juhul PÕHIMÕTTELISLT MITTE-turistikohtadesse. Põhimõtteliselt on ju nii, et igas riigis on teatud kohad, mis on rohkem vaatamist väärt, kui teised. Ja paraku nendes kohtades käib ka turiste. Ma nüüd ei taha öelda seda, et igas vaatamist väärivas kohas käib turiste, seda mitte, küll aga ei tähenda turistide rohkus kuidagi seda, et koht oleks jama just sellepärast.

Ja tegelikult ei ole Bocas ka nii turistikas midagi. Ainult Bocas Town ise, aga seal on ka oi-oi kui palju džunglit, indiaanlasi, täiesti inimtühje randu jne. Osadel saartel randuvad vahel öösiti Kolumbia narkovedajad, ja sinna ei soovitata ööseks laagrisse jääda. Too rahavs ei pidanud kõige sõbralikum olema. Ah jaa, see meie jahikapten David, kellega Kolumbiast Panamasse seilasime, rääkis küll igasuguseid lugusid sellest merenurgast. Et kui ikka paat kiiresti ja ühes suunas liigub, siis ikka võetakse maha. Ja kui midagi meres hulpimas näed, siis reeglina ikka korjad selle üles – keegi jahikapten oli leidnud suure koti savu, pool suure raha eest maha müünud ja poolt siis aasta otsa suitsetanud. Ja mingid külad on ranna ääres (neist vist oli kunagi ka kusagil FHM-s artikkel), kus kalameestel on kõigil tutikad võimsad päramootorid ja uued autod. Sest et tihti jääb ikka üht-teist võrku kinni, mis hamba alla ei sünni pista, küll aga ninasse. Need vennad pidid ka traficantedega kõva koostööd tegema, et annavad ikka kohe raadio või telefoniga teada, kui kusagil kopter või kaater silma hakkab. Panamal, muide, rannavalvet üldse ei ole. Isegi paberi peal vist mitte. Ja siis David rääkis veel, et ükskort tõi mingi mees talle Cartagena sadamas väikese musta karbikese. Et ole vunts, võta kaasa, ja viska kahe päeva pärast merre. Väike taskuraha ka teene eest, 3000 dollarit. Ju pahalised olid jälgimisseadme üles leidnud ja sokutasid mente “valedele jälgedele”. Igal juhul David oli keeldunud. Et kuidas sa ikka seletad politseile, et näe arvasin, et selline mõnus väike karbike, et sobib hästi kajutiseinale..

Eelmise teema jätkuks siis – kui ikka tahad ikka korralikku reggae-pidu saada, siis seda näed ikka ainult Bocas Townis, st. seal, kus on ka teisi inimesi. Mulle meeldis seal nii väga, et ma ei hakka isegi seda päisepilti kohe ära vahetama, kuigi nüüd olen juba otsapidi läbi Bogota hoopis Ecuadoris, sellises linnas nagu Guayaquil. Vot kellele ei meeldi ilusad ja mõnusad kohad ja teised turistid, need tulgu siia. Täielik shithole, väljaarvatud mõned üksikud kohad. Taksod on pooled meilegi tuttavad zhiguli null-viied, aga linna nad reod ei tunne ja tünga proovivad teha ikka kogu aeg, ja isegi hispaania keele valdamine ei päästa siin midagi. Bogota taksistid on siinsete kõrval ikka ontlikud ja ausad nagu soomlased. Võib-olla ma olen lihtsalt mingite eriliste fruktide otsa sattunud, aga iga taksosõit on siiani olnud ikka kõva närvidemäng. Ja teha pole siin üle poole päeva mitte midagi – promenaad ja vanalinn sai läbi kooserdatud ja see on ka kõik, kuigi vanalinnast sai päris mitu lahedat pilti, ja need riputan siia varsti. Tegelikult on Guayaquil ainult nö. vahepeatus ja Ecuador jääb teiseks korraks, siis kui on on raha ja aega ka Galapagose saartele minna. Enne peaks veel selle PADI kursuse ka läbima, Galapagos pidi sukeldumiseks ikka “numero uno” olema maailmas. Üks korealane rääkis, et nägi ikka neid vasarpea-haisid ja igasuguseid muid koledaid loomi kümnetekaupa.

Aga snorgeldamise avastasin küll Bocases. Ma ei tea, ma vist mainisin seda juba kusagil. Jube vahva on ikka nende korallide kohal hõljuda ja igasuguseid kummalisi kalu ja elukaid vaadata. Aa ja Bocasest veel, et see tädi, kes hotelli pidas ja hull oli, kellest ma kirjutasin, et lisaks kõigele luges ta ka sellist juba järgmise taseme kirjandust, et MIKS ikkagi kümned tuhanded tulnukad inimeste sekka on imbunud ja mida nad ikkagi tahavad. St. see küsimus oli juba enesestmõistetav, et need tulnukad meie seas on, see oli juba nö. “edasiarendus”. Ja autor väitis tagakaanel, et ta on viinud läbi hüpnoosi-intervjuu enam kui 700 UFO-de poolt röövitud ja tagasitoodud inimesega. Mitut UFO-de poolt röövitud inimest Sina tunned?

Lõpetuseks siis veel väike täiendus eelmisele postitusele – selles 12-ses toas hakkas seesama vanem kärss umbes kell 4 öösel hirmsal kombel oigama. Muudkui oigas ja oigas. Ma esiti mõtlesin, et äkki tal on pohmakas, aga samas nagu mingit öökimist ei olnud. Ja siis hakkas ta mööda põrandat ringi roomama pimedas toas. Ja ikka muudkui oigas. Tasapisi ärkasid kõik teised üles ja siis pandi tuli põlema ja siis me vaatasime seal 11-kesi naridelt tema peale alla, et hey dude, mis sa roomad seal põrandal niimoodi? Ma juba mõtlesin, et tal on mingi südameatakk äkki või midagi, sest sõna ta ka suust välja ei saanud. Aga ikkagi vist oli pohmakas. Ju siis vanadel meestel kaob see okserefleks ära.

Aga homme siis ehk juba otsapidi Peruus ja Mancoras. Siinne Ecuadori-Peruu piir pidi olema üks koledamaid terves Lõuna-Ameerikas ja ühtlasi juba siis vist ka kogu maailmas (kui just nüüd kriisikolded välja arvata). Et kahe piiri vahel on paar kilomeetrit tierra de nadie‘t ehk eikellegimaad, mis on üsna ära linnastunud, ja seal pidi elama ikka selline väga lõbus kaader. Et kui jala lähed sealt läbi, siis tehakse kindlasti tühjaks. Ja kui takso võtad, siis suure tõenäosusega viib ta sind kuhugi kõrvaltänavale, kus sind tehakse tühjaks. Ja kui veab, siis takso ainult jääb seisma poole peal, et nüüd maksad mulle 50 taala, muidu lähed siinsamas maha, ja seda sa ei taha, sest siis tehakse sind tühjaks. Aga sellest juba siis õige pea, kui kõik hästi läheb. Kas siis samast arvutist, või juba netikohvikust :o)