Tšau, kõik mu eilsed 58 lugejat!! Iseenesest polegi nii paha ju? Varsti hakkan Keskerakonnale bännerreklaami müüma siin. Tegelikult peabki üleval teksti ära vahetama, sest olen nüüd otsapidi Kolumbia pealinnas Bogotas. Siin on ca. 13 kraadi sooja praegu ja hostelis mitte mingisugust kütet ei ole, magan 3 paksu teki all. Aga minu teekond siia kulges järgmiselt;

Iquitoselt leidsin hirmsa kummituslaeva, mis alguses kohta reserveerides tundus veel enam-vähem üleelatav, aga kui järgmisel õhtul pardale astusin, siis vaatasin esimese hooga ikka küll, et oi-oi, kuhu ma nüüd sattusin. Ma arvasin, et kohalikud reageerivad natuke üle, kui nad pead vangutasid minu jutu peale, et kavatsen piirile sõita lancha ehk siis aeglase laevaga.  Muidu sirgemad inimesed sõidavad vajadusel seda vahet rapido ehk siis 200-hobujõulise mootorpaadiga, mis võtab aega ca. 10 tundi. Lancha läheb 3 päeva. No aga ma arvasin, et see on seiklus. Nagu Diarios de Motocicleta filmis Che Guevara sõitis, praktiliselt samas kohas.

Siin on üks laeva pealt tehtud pilt sõsarlaevast:

No vott, ja niimoodi nad seal kõik on, võrkkiikedes, ja öösel ikka pissivad üle parda alla (kuigi laeva wc-d vaadates oleks hea meelega sama teinud) . Ja esimene korrus oli tuugalt tsemendikotte otsast otsani täis tuubitud, nii et kui mingi auk oleks sisse tulnud, siis oleksime põhjas läinud nagu vene kirves. Ja mismoodi ta ilma tuledeta öösel jõe peal navigeerib, aru mina ei saa. Et nüüd mitte üle dramatiseerida, siis kõik läks hästi, väike rumm aitas olukorraga harjuda ja kokkuvõttes oli päris põnev elamus. Avastasin ka ühe uue koha, kuhu kindlasti tahan minna – Pevas. See on küla 180 km Iquitosest allajõge, ja seal elab väga kuulus Peruu kunstnik Francisco Grippa. Ta on sinna mitu hiiglama suurt maja ehitanud, ja kuna tema pildid müüvad peamiselt Los Angeleses USA-s, siis võib ta  endale suhteliselt mõnusat elu lubada. Need tema majad paistavadki selle pildi üleval paremal nurgas, ja see vaatetorn on ka tema oma. Laev tegi seal tund aega peatust, ja siis ma käisin seal majas ja galeriis ja sain teada, et igaüks võib tema juures rahulikult mitu päeva ilma raha maksmata ööbida ja tema töötamist jälgida ja suurt galeriid uudistada. Aga muidugi kuivõrd see linn on ikkagi nii kaugel (selle laevaga öö läbi), siis sinna turiste just palju ei eksi.

Kolmandal päeval siis jõudis laev piirile. See on selline tore koht, kus saavad kokku Peruu, Brasiilia ja Kolumbia. Ning kuivõrd sellises kohas toimub ikka palju kaubavahetust (nii legaalset kui illegaalset), siis on seal üsna arvestatav linn, millest pool asub Kolumbias ja pool Brasiilias. Ja Brasiilia viisat keegi ei küsi. Tegelikult oli mul plaani sealt peaaegu kohe Bogotasse lennata, aga seal toimus just parasjagu 6-päevane kolme riigi pidu – igal õhtul oli kas Peruu, Kolumbia või Brasiilia õhtu. Ja siis kogemata kohtasin head sõpra Darwinit, kes muidu elab Iquitosel. Ja siis rentisime koos mopeedid ja sõitsime käisime pisut linnast väljas nii Kolumbia kui Brasiilia poolel, ja õhtul suure gängiga Brasiilias ööklubis ja üldse oli see üks igavest vahva päev ja õhtu.

Paremal on siis Darwin ja vasakul Darwini vend. Taamal vasakul Peruu ja paremal Brasiilia. Kolumbia jääb nats tahapoole, selle pildi peal ei ole näha.

Vot ja siis lõpuks sain ikka tulema ja nüüd olen siin külmas Bogotas. Homme on silmauuringud ja siis selgub, kas saan minna mingeid šeffe reibaani või õukli päikeseprille endale ostma või ei. Ma Bogota elust kirjutan hiljem pikemalt, aga nüüd tundub, et hiinlased saavad köögis oma nuudlitega ühele poole, nii et ma saan minna süüa tegema. Ma panen siia lõpetuseks mõned pildid sellest viimasest metsaskäigust, millest ma eelmises postituses kirjutasin.