Esmaspäeval käisime ühes angaaridest tehtud kultuuritehases vaatamas “Bomba del Tiempo’t”. See on selline 17 trummarist koosnev kollektiiv, kes juba 3 aastat igal esmaspäeval samas kohas showd teeb. Mulle Mancoras juba üks Buenos Airese tüüp soovitas seda kindlasti vaatama minna, et tema olla käinud iga nädal kogu aeg. Niisiis ootused olid kõrged. Aga tegelikult ma teadsin juba enne, et mulle AINULT trummidega tehtud muusika eriti ei istu. Ikka on tore, kui mõni muu pill ka on. Tegelikult oli pidu muidugi vägev, aga päris transsi ei viinud, erinevalt paljudest kohalikest. Muidugi selles võis ka oma osa olla asjaolul, et igal pool tehti nii palju naljasuitsu, et õhk oli sinine. Ma võtsin plastmasstopsis õlu, mis oli liitrine. Eestis mõnitatakse Kannu pubi ja teisi selliseid kõrtse, kus fliisimehed liitriseid õllesi joovad ja siis vetsujärjekorra ja ilma hammasteta naiste pärast kaklevad, aga siin on kõik õlled liitrised. Ja klaaspudelites, mis on seega samuti liitrised.

ja taksojuht tagasi oli täielik metalist. Pikkade juustega, kuulas kõvasti hevi ja viskas tukka sõidu ajal, ja spidomeetri nö. nullpunkt oli tal keeratud saja peale. Ehk siis seier sinise tabloo taustal näitas vanalinna munakivide vahel stabiilselt 130-140. Äss värk!

Tegelikult enamus selliseid pikkade juustega tänavahipisid, kes siin Buenos Aireses omale pesa on teinud, teenivad leiba rohkemal või vähemal määral kerjamisega. Sest tegelikult milleks muuks saab nimetada seda, kui sinu kunstianne piirdub sellega, et taod plekist lusikatele naaskliga nägusid pähe. Nojah, mõned teevad ikka väga ilusaid asju ka, aga kui oled seda stuffi juba piisavalt palju näinud ja uurinud, siis leiad, et enamik asju on ikka väga sarnased ja fantaasiavaesed. Ja siis üritavad turistidega jutu peale saada, et nood jutu lõpuks piinlikkusest ikka midagi ostaksid. Peruu käsitöö on ikka palju rohkem tasemel.

Ja juba teist aastat olen ma PÖFF-i ajal Argentinas. No eks ma üritan seda siin võimaluste piires tagasi teha. Eelmisel aastal vaatasin justvalminud Che el Argentino’t Benicio del Toroga, ja nüüd olen ka paar korda kinos käinud. Aga miks ma seda üldse räägin, on see, et ma nägin superhead filmi, mis on erand selles reeglis, et Hollywoodi filmid reeglina ei kõlba. See on, ma arvan, Eestis ka kinodes. James Gray “2 Lovers”, peaosades Joaquin Phoenix ja Gwyneth Paltrow. Super filmielamus. Siis vaatasin veel New Moon’i, mis oli nii igav, et jäin magama.

Sellised väikesed toimetamised. Päeval tegelen reisi-riisöötšiga ja uurin Argentina sisetranspordi hindu ja majutusi jne. nii et ehk saab varsti programmi paika. Varsti tuleb jälle minna suurt lihatükki sööma. Ei no täitsa lõpp – võtab pool steiki ja see on kindlasti oluliselt suurem, kui Eestis terve. Et võiks ju teha keegi Eestisse ÕIGE Agentina restorani, õigete portsudega. Aga ju siis läheksid hinnad liiga kalliks, kõrbes ikka vesi maksab ja ma täitsa usun, et Argentina bife on Eestis oluliselt kallim. Aga tegelikult kui minu käest küsida, siis ma teeks selle restorani hoopis Peruusse – seal näiteks müüakse mõnes kohalikele rikkuritele mõeldud kaubanduskeskuses mingit sisefileed 400 sol-i (mis on mingi 1500 krooni) kilo!!! No tule jumal appi, kui peen saab üks kilepakendis liha olla? Aga ju siis keegi ostab. Muidugi, ma loodan, et sellel lihal ei olnud midagi pistmist nende teiste Peruu vembumeestega, kes Eesti uudistestki läbi käisid, ja kelle äri seisnes selles, et nad tapsid ära ca. 50 inimest, et nende keharasv kosmeetikatööstusele müüa. Fuhh. Samas – süüdistada tuleb ikkagi ostjat, mitte müüjat. Kus leidub ostja, seal leidub alati ka müüja. Ei saa süüdistada Beleni turumüüjat, kellel on ahv puuris või ripub jaaguarinahk seinal. Kui valged neid asju ei ostaks, siis ta neid jaaguare ka ei laseks.

Sellised väikesed lood ja tegemised. Aga piltide puudumisel vaadake, kes viitsib, seda laulu – Fidel Nadal “International Love”. Ma ei tea, kas see on tegelikult ka hea laul, aga minul kummitab küll hullupööra. Selline naljakas.

Ahjaa. Päisepilt on tehtud eelmisel aastal restoranis Desnivel. See suur grill on kohe välisukse juures. Väga hea, populaarne ja soodne.