meditsiiniminutid

Vahepeal siin mõtlesin – ostsin tšubinate käest õhtul paar filmi ja vaatsin jälle Baraka’d (Ron Fricke dokumentaalfilm Baraka, kes kusagilt saab, siis soovitan vaadata, see on selline film mis näitab ernevaid maastikke-inimesi-ühiskondi aga läbi nende piltide on ikka korralik stoori ka taga, mis ikka hakkab kõnelema sinuga). Et päris palju on ikka maailmas selliseid inimesi, kellel puudub absoluutselt igasugune kokkupuude loodusega. Kes sünnivad kusagil Pekingis, või Tokyos, või kasvõi New Yorgis – ja kuni oma surmani on selles linnas ilma, et sealt kasvõi kordagi välja, looduse keskele läheks. Ja nad ei oska sellest ka puudust tunda, sest seda ei ole neile kunagi näidatud. Ja kui kogu neid ümbritsev keskkond – kodu, kool, kontor, tänav – on inimeste poolt loodud ja nö. “tehis”, siis on need inimesed ju ise ka nagu tehisinimesed. Nad on ühiskonna tehase tooted, robotid, kes ei ela harmoonias loodusega ning seega ka tegelikult kogu tegeliku, reaalselt eksisteeriva maailmaga. Nende maailma on loonud teised inimesed, kogu nende keskkonna, mängureeglid, kodud ja rõõmud. Algusest lõpuni, silmapiirini välja. Kurb ju tegelikult.
Eestis õnneks selliseid inimesi ei ole. Peame ikka olema ülimalt õnnelikud, et meile on antud võimalus istuda autosse (bussi, rongi) ning olla poole tunni pärast näiteks Lohusalus grillimas, seenel, ujumas. Ma ei tea Eestis küll kedagi, kellel oleks loodusest täiesti ükskõik või kellele ei meeldiks harvemini või tihemini minna loodusesse – nii suvel kui talvel, sügisel ja kevadel. Olgu pealegi kodu kipsist või ainukesed hääled päeval arvutiventilaatorite huugamine. Ikkagi oskavad eestlased loodust hinnata, sellest rõõmu tunda. Tegelikult ei olegi see maailmas nii väga tavapärane ja võiks isegi öelda, väga väheste ühiskondade privileeg.

Siin on muidugi teine äärmus. Siinne loodus on nii intensiivne, et tungib sisse uksest ja aknast, vahest poeb ka naha alla ja… eee… halvemal juhul ka mujale. Bueno…näiteks on olemas selline kalake:

Selle lõbusa tegelase nimi on Candiru, ja temal on selline rumal komme mehe peenise august sisse ronida, sel ajal kui viimane vees olles urineerib. Siis kinnitub ta kõvade ogadega seinte külge ja hakkab verd imema ning soovimatust külalisest vabaneda aitab vaid kirurgiline sekkumine. Lohutuseks nii palju, et ta reageerib vaid uriini peale, nii et kui parasjagu vette ei pissi, siis mingit ohtu tegelikult ei ole. Samas sellel pildil siin, mis on tegelikult tehtud 2006. aastal Puerto Maldonado kandis Peruus, on Pulk kasutusele võtnud käepärased ettevaatusabinõud, kuigi nagu näha, näost siiski peegeldub mõningane ärevus 😉

Sorry Pulk, et ma nüüd ei küsinud luba selle pildi postitamiseks, aga ma tean et Sa ise ka ei ole kunagi sellest saladust teinud. Parem ikka karta kui kahetseda, eks? Tegelikult see ei olnud mingi normaalne vesi ka, paras solgiauk, ja teejuht tagus bambusega vastu vett igasuguste pahaliste laialiajamiseks. Kui juba heietamiseks läks, siis tegelikult hakkas ta ka mingit surnud ülespundunud saarmast selle kepiga togima, siis me ütlesime ise, et õu, pole vaja, las tema olla.

geograafiatund

Veel paar rida Iquitose suurusest. Inimesed, keda ma siin või metsas kohtan, on väga kultuurihuvilised ning uudishimulikud küsima igasuguseid asju Eesti kohta, kui kuulevad, et ma sealt pärit olen. Ma ei pane neile üldse pahaks, kui nad esimese hooga üldse ei hooma, kus Eesti on. Või siis ütlevad, et jajaa, ma tean küll, see on Euroopa, eks, ja Eesti on kuskil Hispaania lähedal. Või Sloveenia lähedal. Sest kui siin maakaarti vaadata, siis kogu see Euroopa on ikka jube pisike küll ja kuskil täiesti maailma serva peal. Mul näiteks olid ka kõik Balkani riigid segamini, kuni ise ei olnud sattunud. Mis on ikkagi maailma mastaabis ju võrdlemisi kodu lähedal, eks ole. Ja kui esimest korda Peruust kuulsin, siis ka ei teadnud, kas ta on Vaikse või Atlandi ookeani ääres. Igale eestlasele, kes arvab, et kõik vähegi targemad inimesed peaks ikkagi teadma, kus Eesti on, võiks pihku pista näiteks Kesk-Ameerika kontuurkaardi, et ole hea, nimeta ja näita kõik selle piirkonna riigid.

Üldse kui keegi küsib, et “de que pais?”, siis ma ikka ütlen, et “Estonia, Norte Europa”. Sest muidu arvatakse, et see on mingi linn USA-s. Selle peale ikka tavaliselt tärkab huvi, et oo, nii kaugelt. Niisiis ma olen tuhat korda seletanud ja hea meelega ikka seletan, et Eesti on Põhja-Euroopas ja Soomest alla, mida seal tehakse, et ta kuulus enne N Liitu, et seal on lumi, et seal on samuti metsa ja loodust, mis ei ole kummist tehtud vaid on päris, et seal on ka suvi ja et kuigi lühike, siis vähemalt suvel on ikka vahest soe ka. Kusjuures jänni jään sellega, kui küsitakse, et mida seal kõige rohkem tehakse. et mis ressursid meil on või millega enamus inimesi tegeleb. Mina ei tea – meil on eks ole metsa, aga ma ei ütleks et sellega mingi enamus rahvast tegeleks. Ühtegi põlevkivikaevurit ma ka ei tunne. Põllumajandus siis ikkagi? Tehnoloogia ju ei ole – kõik ju ei tööta Skypes? Et mis on see Eesti tööstusharu, mis nö. loob lisaväärtust, mida müüakse välja, mille eest Eesti raha saab? Või peakski ütlema, et Eestil endal ei olegi mingit sellist otsest haru, aga meil on Rootsi pangad, kes meile raha laenavad. Või laenasid. Kurat, ikka jõudsin mingi leimini välja. Igal juhul, kui keegi teab, kuidas ühe sõnaga kokku võtta Eesti tööstus, siis võiks mind selles osas harida.

Enivei – mida ma üldse tahtsin öelda. Kild on selles, et kui ütled, et Eestis elab ca. poolteist miljonit inimest, või siis, et Tallinnas elab ca. pool miljonit inimest, olen kuulnud väikestes variatsioonides rohkem kui ühe korra kõiki allpooltoodud vastusevariante:

1) “Mnjaa. Iquitoses elab 35 000 inimest.”

2) “Mnjaa. Iquitoses elab 60 000 inimest.”

3) Mnjaa. Iquitoses elab 1 miljon inimest, nii et põhimõtteliselt on teie maa sama suur kui Iquitos”.

Kuivõrd olen osasid neid variatsioone kuulnud ka oma varasemate külastuste ajal, siis olen ikka ja jälle igaks juhuks erinevatest ürikutest järele vaadanud, mitte ainult Wikipediast või Lonely Planetist, sest alati võib ju aps sisse sattuda. Siiamaani usutakse trükitud kirjanduses, et Iquitoses elab ca. 370 000 inimest.

hullud ja punasilmad

Taaskord tagasi metsast – seekord siis Tahuayo jõelt ja Tamschiacu-Tahuayo looduspargist, kuhu mind kutsus 4 päevaks koha ja piirkonnaga tutvuma üks suur USA-ka poolt omatud ja juhitud “lodge”. Palju usakaid ja palju ja head süüa. Neile ikka meeldib korralikult ette tõsta, ja igast head-paremat nö. “valge inimese toitu” oli ikka sinna metsa kohale veetud. See piirkond on tõepoolest vahva, igasuguseid loomi ikka hakkas ka silma. Kuivõrd vesi on veel kõrge, siis läksime esimesel ööl kanuuga metsa vahele tuiama, ja tunni jooksul nägime nelja looma, kellest 3 olid mürgised (tarantel, skorpion ja surmavalt mürgine coral-snake ujus ka korra umbes 30 cm kauguselt mööda). Neljas ja mitte-mürgine tegelane oli kollane boa puu otsas :o))

Iquitosel on vahepeal kätte jõudnud turismihooaeg, mis aga väljendub peaasjalikult mitte turistide rohkuses, vaid selles, et igasuguste lõnguste arv promenaadil on mitmekordistunud. Kõik tulevad kohe jubedalt sõpsi panema, ja ku ei ole päris turist, siis ei saa neid kohe pikale lainele ka saata, üritan ikka viisakalt paar sõna ära kuulata. Nt. mingi ruudolf lendas ligi, et oi, ajan ka siin mingit turismiasja, tean metsas kohti ja šamaane jne. Endal silmad tulipunased peas ja muudkui sipleb peaga küljelt küljele. No vähemalt kilo savu tõmbab päevas, ma arvan. Hoidku jumal selle eest, et ta mõne turisti ära räägib ja see temaga kuhugi metsa läheb – see tont näeb keset väljakut kasvavat puud ka 100-kordselt ja eksib ära, mis siis veel metsast rääkida.

Siis seesama vana hea Paharett ka ikka üritab. Nt. tuleb kohvikus istub minu juurde maha, ajab kalajuttu, et siis näidata kõrvallauas istuvatele turistidele, et näe, tunnen gringosid ja olen jube tegija, ja siis vaikselt nende lauda imbuda ja proovida mingit metsaretke maha müüa. Strateegia on siis selline, et ajab minuga juttu ja nt. küsib kõrvallauast hakatuseks kella. Samal ajal on minul ka kell, mis on suurem kui minu käsi, nii et katse kukub haledalt läbi. Jätan viisakalt jumalaga, lõpetan joogi ja lahkun.

Tegelikult mul on siin ikka mõned sirgemad tuttavad ikka ka. Aga neist ei ole veel praegu midagi eriti pajatada. No aga Peruu on Peruu – küll nemad ka ikka mingi pirniga maha saavad, nii et jõuab.

Eile sai veel ghost-ship’ide sadamas käidud maad kuulamas, millised laevad ja millal Kolumbia piirini sõidavad. Tripp kestab 3 päeva ja 2 ööd allajõge, võrkkiige riputad laeva trümmi koos sadade kohalikega. Sadamasse jõudmine oli juba ooper – mototakso alles sõitis, aga juba oli mingi tüüp kättpidi raamis kinni ja jooksis viimased 100 meetrit täie hooga kaasa. Ma küll seletasin, et ei soovi hetkel veel mingit piletit osta ega kuhugi sõita, aga no kes see siis usub. Komisjonitasu-tontidel käib ikka mõistus mingeid erilisi radu mööda. Laevad olid muidugi üks koledam kui teine. Ma panen siia ühe teise pildi, sest kaamerat ei olnud kaasas.

Siis selline baar on Iquitosel – Musmuqui. Lisaks igasugustele erinevatele juuretistele (“tragos tipicos”) pakutakse siin imedodavalt kannukaupa caipirinha, daiquiri’t ja igasuguseid muid kokteile.  Kusjuures ükskõik, millise sa neist tellid, ikka tuuakse sulle üks ja sama roheline jook, millel küll uhke nimega kokteiliga mitte midagi pistmist ei ole, aga sellegipoolest on päris maitsev. Ja odav. 10-14 sol-i (35-50 krooni) kann. kohalike seas jube popp koht.

uuh! hüüdis Winnetou

Kõige lahedam töö maailmas on nendel kuttidel, kes seisavad tänavanurkadel ja hüüavad colectivo’dele vaheaegu, st. millal millise marsruudiga colectivo viimati mööda läks. Ma arvasin, et sellised tegelased on ainult Limas, aga selgub, et mõned on ikka siin ka ja siis tuli see teema mulle meelde.

Põhimõtteliselt on nii, et need colectivod on kõik erafirmad. Praktiliselt hoo pealt hüppad peale ja maha, ja konduktor kõõlub ukse vahel kogu aeg. Ja kuna neid on palju, siis konkurents on tihe. Seetõttu on ise tekkinud uut liiki töö – seisab kutt tänavanurgal ja hüüab igale mööduvale marsale paari lausega, millal üks või teine kombi sealt läbi veeres. No ja siis vastavalt sellele juht teab, kas ta peab nt. rohelise fooritule taga seisma jääma ja ootama, et see punaseks läheks, või siis vastupidi täiesti hullu hakkama panema ja metsikult kihutama. Selle info eest maksab iga konduktor hoo pealt tüübile mingi 10-20 centavot (ehk siis mingi 40-80 meie senti). Tegelastel on ilusti vihikud joonitud ja mingid jube keerulised tabelid mida nad siis kogu aeg jooksvalt täidavad. Uskumatu, milliseid ameteid on olemas. See kaalub ikka pikalt üles nende tüüpide töö, kes seisavad lihtsalt vabal parkimiskohal ja siis kui auto tuleb teevad näo, nagu oleks nad seda kohta just sulle hoidnud.

Sekka siis mõned viimase aja pildid.

Mäsu !!!

Sõda Leipzigi linna all. Nüüd on sellised lood, et indiaanlased on hakanud mässama. Tegelikult käivad protestid juba mitu nädalat, aga nüüd on asjad võtnud pisut verisema pöörde.

Natuke siis tagamaadest. Peruu president võttis vastu sellise seaduse, mille kohaselt Amazonase loodusvarad (nafta, gaas, mets jne.), mis asuvad indiaani kogukondade maadel, kuuluvad nö. Peruu rahvale (ehk siis liisitakse USA firmadele, millest siis jälle omakorda saab Peruu rahvast kasu umbes paar-kolmteist perekonda)  ja indiaanlased pühkigu igasugusest tulust suu puhtaks ja mingu mujale elama. Nüüd on siis juba mitu nädalat käinud selle vastu indiaanlaste meeleavaldused ja mitmed kaubateed džunglilinnadesse on blokeeritud. Nt. siin on tõusnud gaasi hind 3-kordseks ja mitmed muud asjad ka, aga mõned linnad on täiesti ilma toidu ja elektrita juba.

Ja inimohvritest – paar päeva tagasi ründasid siis politseinikud Baguases protestijaid ja tapsid mingi 30, haavata sai 150. Politseinikke omakorda sai surma 9. Isegi helikopterite pealt olla rahva sekka tulirelvadest lastud. Enne seda oli ka juba ohvritega kokkupõrkeid, aga see siiamaani siis kõige verisem. Kokku vist on politseinikke saanud surma mingi 25-30 ja indiaanlasi ikka kordades rohkem. Iquitosel on mingi suurem demonstratsioon plaanitud homsele, eeldatavalt löövad restoranid oma aknad laudadega kinni ja süüa ei saa, niisiis täna sai turult pisut produkte hangitud. Polegi õieti saanud veel kööki katsetada. Muidugi siin tõenäoliselt mingiks väga suureks lammutamiseks ei lähe, rohkem vist selline toetusdemonstratsioon. Aga mine tea – peruukatele on ikka meeldinud trummi lüüa ja autosid kummuli keerata. Autosid siin muidugi ei ole – no keeraku siis neid motokar-e, viimaseid ongi nats liiga palju ja plärisevad kogu aeg.

Poliitikast veel – lisaks kõigele jäi indiaanlaste kõige suurema katusorganisatsiooni juht vahele sellega, et omastas üle miljoni dollari ühingu raha, mille eest ostis maju ja relvi, ja ärastas suure tüki maad Iquitosel mingi hotelli ehitamiseks. No täiesti tüüpiline Peruu – rahvast kotitakse ikka igast küljest sajaga näkku, kui hästi viisakalt väljenduda. Ma nägin seda planeeritavat kaarti ka kus erinevate naftafirmade nö. “langud” näha – et kui juba enne oli Amazonas muutumas šveitsi juustuks, siis ma arvan, et mingi 20 aasta pärast pole sellest tõepoolest sõna otseses mõttes enam mitte midagi järel. Zeitgeist’i film ikka toimib täiega, kes näinud on – ega niisama ei ole USA saatkond Limas umbes sama suur kui 5 Eesti välisministeeriumi hoonet kokku . Siin on ikka loodusvarasid nii meeletult, aga kui te arvate, et kasvõi MIDAGI sellest rahva tasku jõuab, siis eksite sügavalt.

Niisiis, kui mul oli kavas siin millalgi põhja-Peruud avastama minna, kuhu saakski mõnusalt seigelda laevadega 3-4 päeva ülesjõge ja siis mööda džungliradasid linnast linna ja läbi cloudforest’i ja üle Andide, siis nüüd mõneks ajaks tuleb see plaan kindlasti maha matta. No alati saab minna lennukiga Limasse ja siis sealt, aga muidu pidi see nö. maamarsruut ikka päris põnev olema, sest see on ikka väga “off the beaten track”.

Mõned pressifotod ka. Kes kolefotosi tahab näha, siis http://www.amazonwatch.org all on üksjagu.

Heia heia 21

tänane päevakäsk on selline – tuleb otsida üles ning maha lasta see mees, kes hispaaniakeelses Simpsonites Homer’i häält teeb. Kes mäletab (või viimases Maimiku ja Kiur Aarma filmis “Disko ja tuumasõda” oli ka temast juttu) nõuka-aegset legendaarset “ninahäälega meest”, kes keldris salaja filme dubleeris ja levitas ja kelle isikut keegi ei teadnud, siis vot see Homer on umbes sama häälega, ainult veel rohkem vingus.

Muudest tegemistest – käisime metsas 3 päeva, Walteril oli 2 klienti (prantslased, Sophie ja Charlotte) ja siis käisimegi nendega Yarapa jõel. Esimese öö olime Lucho juures kodus ja teiseks ööks läksime mingisse tühja kämpingusse ehk lodge’i. St. seal oli ainult valvur ja Walteril on temaga mingi diil, et saab odavalt tube üürida. No ja siis täna tuleb minu esimene klient, Rodrigo, ja homme läheme siis temaga metsa. Keegi ilmselt tuleb veel, aga kindlalt selgubki täna õhtul. Konkurents on ju kõva, igas hostelis hakatakse kohe kodanikke töötlema. Shamaani võtame ka ilmselt kaasa, sest tüüp tahab Ayahuascat ka teha.

No ja eile siis mängisime Plaza de Armasel pisut muusikat – ma tagusin parmupilli ja Lamda mängis kitarri. No rohkem niisama improviseerisime ja ajasime lolli juttu, mitte rahva pärast. Isegi mütsi ei pannud välja. No kui Freddy oma džembega ka liitub siis vast on asjal natuke rohkem jumet, aga siis jube jõuame selleni, et võimendust on vaja – muud lärmi on nii palju, ei kosta eriti välja.