Tšau, kõik mu eilsed 58 lugejat!! Iseenesest polegi nii paha ju? Varsti hakkan Keskerakonnale bännerreklaami müüma siin. Tegelikult peabki üleval teksti ära vahetama, sest olen nüüd otsapidi Kolumbia pealinnas Bogotas. Siin on ca. 13 kraadi sooja praegu ja hostelis mitte mingisugust kütet ei ole, magan 3 paksu teki all. Aga minu teekond siia kulges järgmiselt;

Iquitoselt leidsin hirmsa kummituslaeva, mis alguses kohta reserveerides tundus veel enam-vähem üleelatav, aga kui järgmisel õhtul pardale astusin, siis vaatasin esimese hooga ikka küll, et oi-oi, kuhu ma nüüd sattusin. Ma arvasin, et kohalikud reageerivad natuke üle, kui nad pead vangutasid minu jutu peale, et kavatsen piirile sõita lancha ehk siis aeglase laevaga.  Muidu sirgemad inimesed sõidavad vajadusel seda vahet rapido ehk siis 200-hobujõulise mootorpaadiga, mis võtab aega ca. 10 tundi. Lancha läheb 3 päeva. No aga ma arvasin, et see on seiklus. Nagu Diarios de Motocicleta filmis Che Guevara sõitis, praktiliselt samas kohas.

Siin on üks laeva pealt tehtud pilt sõsarlaevast:

No vott, ja niimoodi nad seal kõik on, võrkkiikedes, ja öösel ikka pissivad üle parda alla (kuigi laeva wc-d vaadates oleks hea meelega sama teinud) . Ja esimene korrus oli tuugalt tsemendikotte otsast otsani täis tuubitud, nii et kui mingi auk oleks sisse tulnud, siis oleksime põhjas läinud nagu vene kirves. Ja mismoodi ta ilma tuledeta öösel jõe peal navigeerib, aru mina ei saa. Et nüüd mitte üle dramatiseerida, siis kõik läks hästi, väike rumm aitas olukorraga harjuda ja kokkuvõttes oli päris põnev elamus. Avastasin ka ühe uue koha, kuhu kindlasti tahan minna – Pevas. See on küla 180 km Iquitosest allajõge, ja seal elab väga kuulus Peruu kunstnik Francisco Grippa. Ta on sinna mitu hiiglama suurt maja ehitanud, ja kuna tema pildid müüvad peamiselt Los Angeleses USA-s, siis võib ta  endale suhteliselt mõnusat elu lubada. Need tema majad paistavadki selle pildi üleval paremal nurgas, ja see vaatetorn on ka tema oma. Laev tegi seal tund aega peatust, ja siis ma käisin seal majas ja galeriis ja sain teada, et igaüks võib tema juures rahulikult mitu päeva ilma raha maksmata ööbida ja tema töötamist jälgida ja suurt galeriid uudistada. Aga muidugi kuivõrd see linn on ikkagi nii kaugel (selle laevaga öö läbi), siis sinna turiste just palju ei eksi.

Kolmandal päeval siis jõudis laev piirile. See on selline tore koht, kus saavad kokku Peruu, Brasiilia ja Kolumbia. Ning kuivõrd sellises kohas toimub ikka palju kaubavahetust (nii legaalset kui illegaalset), siis on seal üsna arvestatav linn, millest pool asub Kolumbias ja pool Brasiilias. Ja Brasiilia viisat keegi ei küsi. Tegelikult oli mul plaani sealt peaaegu kohe Bogotasse lennata, aga seal toimus just parasjagu 6-päevane kolme riigi pidu – igal õhtul oli kas Peruu, Kolumbia või Brasiilia õhtu. Ja siis kogemata kohtasin head sõpra Darwinit, kes muidu elab Iquitosel. Ja siis rentisime koos mopeedid ja sõitsime käisime pisut linnast väljas nii Kolumbia kui Brasiilia poolel, ja õhtul suure gängiga Brasiilias ööklubis ja üldse oli see üks igavest vahva päev ja õhtu.

Paremal on siis Darwin ja vasakul Darwini vend. Taamal vasakul Peruu ja paremal Brasiilia. Kolumbia jääb nats tahapoole, selle pildi peal ei ole näha.

Vot ja siis lõpuks sain ikka tulema ja nüüd olen siin külmas Bogotas. Homme on silmauuringud ja siis selgub, kas saan minna mingeid šeffe reibaani või õukli päikeseprille endale ostma või ei. Ma Bogota elust kirjutan hiljem pikemalt, aga nüüd tundub, et hiinlased saavad köögis oma nuudlitega ühele poole, nii et ma saan minna süüa tegema. Ma panen siia lõpetuseks mõned pildid sellest viimasest metsaskäigust, millest ma eelmises postituses kirjutasin.

öösel

Nii, tere, ma olen siin mõneks ajaks vaikinud, sest et mul oli 2 klienti, kellega olime 5 päeva metsas. Lima tüdruk Maria Gracia ja tema prantslasest kutt Bertrand. No nii südamlikku tüdrukut annab otsida. Õppis selgeks 2 eestikeelset sõna – tere ja tigu. Ja siis kogu aeg muudkui hõikas, et tereee, tiguuu :o)

Aga praegu kuulan R2 järelkuulamisest eelmise pühapäeva Olukorrast Riigis ja mõtlen, et ma ei mõista inimesi, kes mingi 3-4 aastat rahulikult Eestist ära saavad olla ja siis ikka veel vinguda, et Eestis ei ole midagi teha. See on küll täitsa nende inimeste enda traagika ja mul on neist sügavalt kahju. Mina tahan küll õllekale ja folgile ja Hiiumaale ja Ruhnu polegi veel jõudnud ja tegelikult on see minu 28 aasta jooksul esimene suvi väljaspool Eestit ja sellest on väga kahju.

Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada ühest unenäost mida ma nägin, et meelest ära ei läheks. Öeldakse, et on olemas ainult üks asi, mis on veel tüütavam, kui kuulata teiste inimeste probleeme, ja see on kuulata teiste inimeste unenägusid. Ja üldsegi ma tean ainult ühte rääkimisväärset unenägu, ja see ei ole mitte minu, vaid Fredi unenägu. Fred nägi unes, et ratsutas hobuse seljas, ja siis hobune sõitis vastu puud. Ja hobune pööras pea ringi ja koon oli lömmis nagu plekkpurk, ja ütles sulaselges eesti keeles: “See oli nüüd küll puhas juhtimisviga”.

Aga mina nägin metsas sellist und. Suurupi vana betoonist Vene sõjaväetorn oli restaureeritud ja turistidele külastamiseks avatud. Ja siis ma ronisin sinna üles, ja üles ronisid ka Ain Lutsepp ja Anu Lamp. Ja siis üleval Ain Lutsepp, kes on paks ja raske, läks ühte ruumi serva ja torn hakkas hirmsat moodi kõikuma ja ragisema ja ähvardas ümber kukkuda. Ja kõikus kohe mitu korda ja järjest rohkem nagu pendel. Siis ma hüüdsin, et Ain Lutsepp tuleks ruumi nurgast ära keskele, et pendliefekti vähendada ja torn ümber ei kukuks. Ja Ain Lutsepp tuligi keskele, ja torn juba kõikuski natuke vähem, aga siis ta järsku hüppas luugist alla, ja 3 korrust allapoole surnuks. Siis me Anu Lambiga vaatasime sealt luugist alla tema peale ja imestasime, et miks ta küll pidi sealt alla hüppama, et seda polnud ju vaja, torni kõikumise peatas juba see, et ta tuli ruumi nurgast ära keskele. Selline kummaline lugu.

lambad ikka on

Mierda, ma ei jõua neid džunglielanikke vahest ikka ära kiruda. Kui Lõuna-Ameerikas üldiselt võetakse asju ikka väga suvalt, nii et kõiki ameeriklasi-eurooplasi ajab see ikka vahest närvi, siis minu meelest on Limas elav peruukas siinsete tegelaste kõrval korralik nagu mingi Saksa sturmbannführer.

Üleeile, viimasel tripil metsa, eks ole. Ainuke maantee, mis siin on (ma vist olen varem juba rõhutanud, et Iquitosel puudub maismaaühendus) viib piki Amazonast 100 km ülesjõge Nauta’sse (vahel on sealt lähemal paadiga minna sinna, kuhu vaja).

Tegelikult ma räägin enne ühe vanema loo, mis juhtus aastal 2007, siis, kui me Pulga ja Kaarma ja Herbsi ja Jansaga Kolumbiast siia seilasime ja siis siin Walteriga metsas käisime ja õhtupimeduses Nautast Iquitosele sõitsime. Võtsime 2 taksot ja siis selles kus Pulk ja Jansa olid kippus taksojuhil pidevalt silm kinni – ja tema naine, kes istus kõrvalistmel, pani selle vastu mingid maailma kõige aeglasemad ballaadid hästi kõvasti mängima ja siis jäi ise magama, nii et pea käis kolks ja kolks vastu lahtise akna piita. No loomulikult jäi taksojuht ka selle peale 110 km/h pealt magama nagu naks, nii et Pulk pidi talle selja tagant põlvega vastu selga taguma terve tee.

No ja siis meie taksol tuli ratas alt ära ja läks katki. Sest see ei olnud päris selle auto oma ja augud ei sobitunud hästi, ja tagavararatast muidugi ei olnud. Ja siis vana südamerahuga jalutas umbes 10 meetrit autost tahapoole, viskas ennast soojale asfaldile pikali ja jäi magama. Olles enne ära kustutanud auto ohutuled, mis ma olin igaks juhuks sisse lülitanud, et teised lambad otsa ei sõidaks. No ja siis me läksime togisime seda onu, et õu, kuule kui sa tahad magada, siis mine parem maga auto EES, sest meile tuleb varsti teine auto järele (mida Walter oli otsima läinud, ronides vastutuleva juba täistuubitud sõiduki pagasnikusse), ja siis kui ta tee äärde võtab enne peatumist, ajab su kindlasti alla.

No vot, ja siis nüüd üleeile – tavaliselt sõidan ma Nauta’sse bussiga. Üleeile aga kutsuti mind taaskord ühe lodge’iga tutvust tegema ja seekord siis läksime taksoga. “Vip-service, my friend”. “Vip-service, my ASS” hoopis! Hakatuseks on igivanal Toyotal kummid täiesti siledad, kojamehed ei tööta  ja vihma sajab, aga see ei sega absoluutselt sõitmast sihteliselt käänulisel teel umbes 100-ga. Lisaks sellele ei oma mitte mingisugust tähtsust teemärgistus – rahulikult tüüp aerutab vasakule-paremale ja võtab kurve ja künkaid ilma mingi põhjuseta vastassuunavööndis. No lihtsalt volberdab kogu teekatte ulatuses, nii et mulle tundub, et mingi 4-promillise laksu all eesti bemmimehe kõrval oleks ikka palju turvalisem. Ja siis ma vaatan tahavaatepeeglist (ma istusin taga keskel), et silm ikka vajub kinni korralikult. Teised jäid kõik autos magama. Ja kell on, fakk, hommikul kell 7! Ei saa öelda, et hiline, eks ole. Ma siis ikka küsisin, et äkki paned raadio või midagi. Ei tööta. Väsinud kindlalt ei ole? Ei-ei, kus sa sellega. Ja siis korraga pikema jutupausi ajal vajus pea KÕPS! vasakule küljele lahtisest aknast välja. Õnneks tuul äratas kohe ülesse. Korralik stress. Minule, tähendab. Ja siis, ja siis tuleb veel enne lõppu välja, et kojamehed tegelikult TÖÖTAVAD!!!! Lihtsalt milleks neid sisse lülitada, kui veel mingigi horisont näha on? Muidu on see kõik naljakas ja ma olen alati kõiki selliseid juhtumeid ainult huumoriga võtnud, ja seda rohkem on, mida pärast meenutada. Aga kui selle jama sees nädalate ja kuude kaupa viibida, siis tegelikult hakkab ikka korralikult närvidele. Lisaks võib ju ka näiteks surma saada, tõenäosus ju suureneb iga sellise sõiduga, ja siis pole enam midagi meenutada :o)

Tegelikult ei tule sellise käitumise põhjust kaugelt otsida. Nagu öeldud, see on piirkonna ainuke maantee. Ja metslased ei ole teega lihtsalt harjunud. Nad võtavad seda kui jõge, kus alati jõuab seisma jääda ja suunda muuta ja täpne liikumisjoon ei oma mingit tähtsust.  Ja seetõttu vist ikka panevad matsu ka päris tihti. Purjus inimesed pidid ka tihti öösel samal põhjusel tee peal kakerdama ja auto alla jääma – maantee on nende jaoks lihtsalt nii uus asi, et nad ei oska sellest enesele mingit ohtu ette kujutada. Lisaks on autod ikkagi väga vaiksed, võrreldes 2-taktiliste paadi- ja mototaxi-mootoritega, mille mürina all terve linn hommikust õhtuni väriseb. Mis omakorda soodustab magama- ning allajäämist. Seetõttu on ohutum sõita seda vahemaad bussiga – mitte et bussijuht targem oleks, aga buss peab iga mõnesaja meetri tagant peatuma, et heinapalle ja riisikotte katusele tõsta ning uusi kodanikke peale ja maha lasta, ning ei jõua seetõttu märkimisväärset hoogu koguda.

Ja siin toidan ma Institutio de Investigaciones de la Amazonia Peruana’s päästetud beebi-manatii’d, kes veel ei oska vesiroose süüa. Muidu näeb täiskasvanud tegelane välja umbes selline:

Eks ole nunnu?  Švejk ütles: mõni koer on kohe nii kole, et lausa lust vaadata.