Aega läheb, aga asja ei saa.

Üks selline lahe lugu veel – selle pärast ma paningui ühele kirjutisele pealkirjaks Gotan Project kicking ass in Buenos Aires.

Tegelikult ma nõustun ühe mõttega, mida ma lugesin Paul Theraux raamatust “The Old Patagonian Express”. Et rännumees tunneb ennast kõige paremini sellises kohas, kus valitseb kaos ja segadus, sest seal sulandub ta paremini sisse ja on võõras nagu kõik teisedki. Kui sa oled linnas, kus elu veereb omasoodu ja inimesed ajavad omi asju – ostavad tolmuimejat, peavad ärilõunat, toovad lapsi lasteaiast koju – siis tunned ennast seal võõrana, süsteemivälisena, üleliigsena. Sest sinul sarnaseid toimetusi teha ei tule ja kaua sa neid “suuri kive” ja kirikuid ikka vaatad. Võib-olla just seetõttu mulle meeldivadki eelkõige sellised metsikumad urkad Peruus. Seal ma küll eristun kindlasti rohkem teistest (Buenos Aireses ei saa keegi aru, et sa välismaalane oled, kui sa käid tänaval nt. teksades, mitte lühikeste pükste või matkasaabastega), aga võib-olla just see “kaos”, korrapärase elurütmi ja rutiini puudumine on see, mis ühendab ja sulandab rändaja ümbritsevasse.

Seda ma kirjutan siia praegu lihtsalt muu mõtte puudusel. Üldiselt ma olen ikka proovinud kirjutamisel rohkem rõhku panna mind ümbritsevale, teistele inimestele ja nähtustele, mitte kirjutada siin lakkamatuid maastiku- ja tundekirjeldusi, kuidas “punapäike mängleva kergusega ookeanisügavustesse sukeldub ja mind ümbritsevatest vikerkaarevärvidest hiilib tasapisi hinge sume ja seiklusi täis suveöö”. Pisar. Ma ikka loodan, et see blogi ei liigitu sellesse kategooriasse, mille kohta Mart Juur kokkuvõtvalt ütles, et “Eesti tüdruk läheb 3 eurot taskus Euroopasse, kohtub seal huvitavate inimestega ning avastab iseenda”.

Mõned klõpsud siis Buenos Airesest. Üks pilt ütleb ikka rohkem kui tuhat sõna. PS. Neli esimest pilti on Peruust veel, miskipärast jäid nad mu eelmisest postitusest välja. Ja kui päris päris aus olla, siis osad pildid on tehtud eelmisel aastal. Seda on eriti näha juba soengute erinevusest :op

Vohh.

Filmidega kiskus ikkagi natuke viltu – sel ajal kui kõik PÖFFi vaatavad, vaatasin mina Saag VI-te. Ei no tule taevas appi. See oli tegelikult veel isegi vaadatav, aga New Moon (mis pidi vist mingi kultuseteema olema?) oli nii igav, et jäin magama. Nii et filmide teemal ma rohkem sõna ei võta.

Aga Manu Chao kontsert oli. Tõeliselt vahva. Ta on mulle kogu aeg meeldinud tegelikult. Live oli muide oluliselt rajum kui ta lood muidu plaadi peal on. Ja AC/DC annab 3 kontserti, aga kõik on ammuilma välja müüdud. Kuskilt kuldsest börsist oleks saanud pileteid osta tegelikult, aga see on väheke kahtlane värk, kui ei tea, milline see õige pilet välja peab nägema. Kui nad juba valeraha tegemisega suhteliselt hästi hakkama saavad, siis ma usun, et kontserdipiletiga ei ole mingit probleemi.

Siis oleme veel käinud mingil 50-60-ndate muusikaõhtul ühes lounge’s ja veel mingil indie-muusika kontserdil kusagil von krahli-taolises baaris. Mõlemad olid väga tasemel asjad. Siin ikka leiab midagi 7 päeva nädalas, kui otsida.

Aga transport on raskendatud – mingid poliitilised demonstratsioonid on kogu aeg, iga päev mitu tükki, ja siis on pooled tänavad kinni. Politsei topib võrkaedu üles ja veekahurid on kogu aeg valmis. Rahvas mässab ikka siin veel rohkem kui Peruus – kui ikka miski ei meeldi, tullakse tõrvikutega tänavatele. Lahe.