Nii-nii. Aega on nüüd palju läinud ja asja on ikka ka saanud. Mancorast käisin 3 päeva järjest suure ameerika autoga mööda Panamericanat Talaras gruppide lennupileteid ajamas, see on siis poolteist tundi sinna ja poolteist tagasi, ja auto ise oli jube lahe. 32 aastat vana Dodge Monaco. 6-liitrine diiselmootor ja manuaalkäigukast oli teisele kuidagi vahele puugitud ja kõikus nagu laev, ja süütevõti kukkus iga poole tunni tagant põrandale. Arvestades seda kiirust, millega Alberto alati seda otsima hakkas, järeldan ma, et oli olemas reaalne oht, et rool läheb lukku. Kahjuks mul ei olegi väljast ühtegi pilti sellest autost, aga seest on selline:
Eriline äss, kas pole?
Ja siis tegime veel Mancoras natuke pidu, millest paar viisakamat pilti on sellised:
Aga seejärel tulid Ditmann ja Mann ja läksime kõik neljakesi Chachapoyasesse, see on linn juba peaaegu teisel pool Ande. Suuri kive saab seal vaadata nõrkemiseni. Üks kuulsamaid neist on Kuélap, mis ei ole põhimõtteliselt eriti kehvem kui Machu Picchu, aga selle vahega, et teda ei olegi veel täiesti välja kaevatud. Ja kuna Chachapoyas asub ikka sellest tavalisest turistiringist nii palju eemal ja põhjas, siis sinna eriti palju inimesi ei satu. Ta lihtsalt on nii kaugel Limast ja hoopis teises suunas. Aga mõned pildid riputan siia alla galeriisse, ja koht on tõepoolest muljetavaldav. Üldse on seal selliseid varemeid nii et ott-i-doo, osade nägemiseks peab 2 päeva läbi metsa matkama ja nad on täiesti džunglisse mattunud, ei ole seal mingeid kaevamisi läbi viidud ega midagi. Üks Kanada tüüp, kes seal käis, ütles, et leidis isegi keraamikakilde sealt. Ja suured linnad, ütleme mingi 50-60 maja vundamendid. Kõik nö. pre-Inca ehk siis chachapoyade kultuurist või veelgi vanemad. Kindlasti tahan millalgi tagasi sinna minna ja neid täitsa metsas asuvaid linnu näha.
Seal avastatakse neid muidugi juurde ka kogu aeg. Nagu ka muid asju. Nt. Gocta juga – see on maailma kõrguselt kolmas juga, 775 meetrit vist oli, ja avastati see alles 2006-ndal aastal!! Uskumatu. Kui juba selline asi selles kauges maanurgas kahe silma vahele jääb, siis kui palju seal veel neid vanu indiaanlaste linnu võib peidus olla… Indiana Jonesi värk.
Ja all nende rpunase ringiga piltide peal on näha Revash. Mäe sees. Me ronisime sinna täitsa juurde, aga sisse päris ei saanud, sest juba seal oli päris järsk ja meie teejuht-kitsekarjus ütles, et läheb ikka väga ohtlikuks. Vast kunagi raiutakse sinna ka teed vähe laiemaks. Igal juhul ta ütles, et seal midagi muud ei pidanud sees eriti olema, kui suur hunnik inimkonte. Ükski arheoloog pole neid viitsinud sealt kokku korjata ega kaardistada. Mingist teisest sellisest kohast, Laguna de los Condores, leiti 160 muumiat ja pandi Lambayeque muuseumisse klaasi taha välja. Ei ole needki kuskil konserveeritud ja vaakumis, vaid lihtsalt riiuli peal. Pilti ainult kahjuks seal teha ei tohtinud.
Nüüd olen Tarapotos ja õhtuks lendame juba kodusesse Iquitosesse. Siia tulek oli ka päris vahva, kuigi võttis jälle terve päeva. Lahe on vaadata, kuidas Andid tasapisi džungliks muutuvad. Siit saab tegelikult mööda maad ka Iquitosele, tuleb minna veel mõned tunnid Yurimaguasse ja sealt saab siis jälle laevaga 4-5 päeva allajõge. Aga meil ei ole nii palju aega, ja ma juba olen sellise laevaga sõitnud ja sellest ka kirjutanud. Küll jõuab.
Siit Tarapotost lõunas on ka tegelikult mingeid indiaanlaste linnu ja tundub, et mingit moodi saab neid ka organiseeritud tuuridega külastada. Aga ka kõige uuem Lonely Planet hoiatab, et siit lõunas algab tegelikult Peruu kõige suurem kokakasvatajate ja -töötlejate piirkond, mis ei allu mingisugusele riigipoolsele kontrollile, ja seetõttu ülimalt ohtlik. Nendel tegelastel ei ole üldse vaja sellist mainet, et seal turist toimetada võib, seetõttu võivad nad sinna ära eksinud tegelased rahulikult maha lüüa. Ei lähe, no te preocupes.
Galeriis kõigepealt Mancora hostel, siis Kuélap, Revash ja Yerbabuena turg.